Eesti inimarengu aruanne „Haridus ühiskonna peeglis“ toob teravalt esile, et lapse toimetulek koolis ei sõltu ainult õpitulemustest, vaid ennekõike vaimsest heaolust ja oskusest iseendaga hakkama saada. Aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko rõhutab, et tänane haridussüsteem on tugevalt tulemuste ja mõõdikute keskne, samal ajal kui laste psühholoogiline turvatunne, emotsionaalsed oskused ja sisemine tasakaal jäävad sageli tahaplaanile.
Lapsevanema jaoks tähendab see üha sagedamini olukorda, kus laps on ülekoormatud, väsinud või kaotanud õpirõõmu. Inimarengu aruanne 2026 kinnitab, et just siin on tugiteenustel – koolipsühholoogidel, sotsiaalpedagoogidel, eripedagoogidel ja teistel spetsialistidel – kandev roll. Tugiteenused ei tegele ainult probleemide „parandamisega“, vaid aitavad ennetada läbipõlemist, toetada lapse eneseanalüüsi oskust ning luua turvalist õpikeskkonda, kus laps saab kasvada terviklikuks inimeseks.
Aruanne juhib tähelepanu ka sellele, et hariduslik ebavõrdsus ei sünni ainult kodusest taustast, vaid süveneb koolides, kus puuduvad piisavad tugispetsialistid ja stabiilsed õpetajad. Lapse areng ei tohiks sõltuda sellest, millisesse kooli ta satub või kui palju on perel võimalusi eraabi kasutada. Seetõttu on oluline, et tugiteenused oleksid kättesaadavad varakult ja järjepidevalt – juba enne, kui raskused muutuvad kriisiks.
Peamine sõnum lapsevanemale on lihtne: lapse heaolu ei ole hariduse kõrvalprodukt, vaid selle alus. Kui laps tunneb end koolis turvaliselt, mõistetuna ja toetatuna, tekib ka õppimisvõime, uudishimu ja soov areneda. Tugiteenused aitavad hoida last tervena – mitte ainult õppijana, vaid inimesena.
Allikas: https://kultuur.err.ee/1609930073/eneli-kindsiko-me-ei-oska-enam-inimesed-olla