HEV-lapse toimetulek koolis sõltub õpetjate ja lapsevanemate koostööst

Kaasavat haridust on Eesti seadustega rakendatud juba aastast 2010, selle eesmärk on tagada HEV-laste õppimine tavakoolis koos teiste eakaaslastega. Räägitakse edulugudest, probleemidest ja lahendustest.
HEV-õpilaste tavaklassi toomise üks eeldus on õpetajate, kaasõppurite ja lapsevanemate salliv suhtumine. Teadagi lasub siin õpetajatel suur vastutus.
Mis aga võib juhtuda siis, kui HEV-last hakatakse sildistama ehk ta satub olukorda, kus teda halvustatakse, diskrimineeritakse, stereotüpiseeritakse või talle jagatakse pidevalt negatiivseid hinnanguid ja kriitikat?
Osalesime Tallinna Ülikooli tudengitena ELU projektis „Kriisist lahenduseni – võrgustiku roll erivajaduste kontekstis“ ning meie grupi töö teemaks sai „Kaasav haridus kui üks sildistamise võimalusi läbi õpetajate ja lapsevanemate nägemuse“.

Sildistamisest kriisini
Olen ise kuulnud ja saanud tagasisidet, et HEV-lastel on esinenud tavakoolis tõsiseid probleeme sildistamisega, mis on viinud lapsed ja pered kriisi. Sellest tulenes ka meie teemavalik.
Teoorias tagab kaasav haridus HEV-laste kiirema arengu ning muudab ühiskonna sallivamaks. Praktikas on täheldatud kaasava hariduse tagamisel probleeme. Üks murekoht on HEV-laste sildistamine. Intervjueerisime viit HEV-lapse vanemat ning nende vastustest ilmnes, et sildistanud on nii kaasõpilased kui paraku ka õpetajad. Stereotüpiseerimine, pidevad negatiivsed hinnangud õpetajatelt ja kaaslastelt on lastele põhjustanud unetust, langetanud enesehinnangut, tekitanud hirmu kooliminemise ees, fantoomkõhuvalusid ning pannud lapsi mõtlema isegi enesetapule.
Need reaktsioonid on omased psühholoogilisele kriisile. Sellises seisundis õppimine ei ole efektiivne. Ankeedis saadud tulemustele tuginedes saame öelda, et õpetajad ei toonud välja sildistamist enda poolt, kuid märkisid, et laste seas on siltide panemist esinenud.
Samas lapsevanemad väitsid, et nende lapsi mõjutas just õpetajate suhtumine. Toon välja mõned üsnagi murettekitavad vastused.
/…/ Kui ta õppis 2.–4. klassis, siis /…/ laps sai iga päev märkuseid. Ei olnud ühtegi kiitust. Iga mure või probleemiga pöörduti lapsevanema poole. Tekkis tunne, et õpetaja ei taha lapsega tegeleda ja otsib põhjusi, mille osas last kritiseerida. Lapse enesehinnang on ülimadal. Ta teadis juba ette, et kui koolis on mingi pahandus, siis isegi, kui ta süüdi ei ole, siis ikkagi on tema süüdi, sest õpetaja silmis on tema alati süüdi. /…/
/…/ Tal on madal enesehinnang – ise räägib endast negatiivses võtmes, et õpetaja nagunii arvab, et ta on rumal ja ta on nii laisk jne. /…/
/…/ Lapsel tekkisid enesetapu mõtted. Ta küsis, kas surra on väga valus. Tihti nuttis end magama, sest ta tundis, et ei sobi kuhugi ega kellekski. Selle põhjustas õpetaja poolt lapse alla surumine ja sõnad, et ta ei vasta meie ootustele. /…/
Mõned soovitused
Meie pisike uurimus ei anna laiapõhjalist ülevaadet, kuid on selge signaal, et see suund vajab põhjalikumat analüüsi. Isegi ühe HEV-lapse kannatused koolis annavad põhjust järeldada, et on koole ja õpetajaid, kes vajavad kaasava hariduse rakendamisel abi ja tuge.
Õpetaja on klassi hing ja süda, kelle õlul lasub suur vastutus. Ta peab andma edasi õppekava materjali ja samas hoolitsema laste vaimse heaolu eest. Kaasava hariduse tingimustes, kus klassis on palju väga erinevaid lapsi, on see korralik väljakutse.
Paremad võimalused õpetajatele oma töö tegemiseks suurendavad oluliselt kõigi osapoolte eduelamuste võimalust. Saadud tulemusi analüüsides pakume mõned soovitused, mis meie hinnangul aitaks leevendada või isegi likvideerida kitsaskohti.
Näiteks ühtne andmebaas võiks lahendada kommunikatsiooniprobleeme, mis paratamatult tekivad, kui eri ametkonnad laste heaolu nimel tegutsevad, kuid ei tee koostööd.
Julgemalt võiks kasutada kovisiooni ja supervisiooni teadmisi õpetajate toetamiseks, motiveerimiseks ja kogemuste vahetamiseks. Kindlasti tuleks soodustada koolide koostööd, et parimad praktikad ei jääks vaid ühe koolipere piiridesse.
Vähem oluline pole võimaldada õpetajatele täiendkoolitust, mis takerdub sageli personaliprobleemide taha. Siin lasub vastutus kooli juhtkonnal.
Meie suur soov on, et siinne kajastus jõuaks ka hariduse võtmeisikuteni, kelle võimuses on muuta meie hariduse tulevikku.

(Õpetajate Leht, 7.1.2022)