Viimasel ajal on tekitanud palju elevust küsimus, kuidas saavad eesti keele selgeks need lapsed ja täiskasvanud, kelle emakeelt õpetaja ei oska. Mida teha, kui õppija ei oska ühtegi
keelt, mida õpetaja oskab.
Kuidas ikkagi õpetada eesti keelt eesti keeles? Mis saab, kui mõtleme sellest teise keelega seotult? Kuidas näiteks õpetatakse inglise keelt inglise keeles? Miks on nii, et loomulikuks peame vabatahtlikutena inglise keelt õpetama tulnuid, aga eestlasest eesti keele õpetaja tekitab küsimusi? Kuidas saavad hakkama meie vahetusõpilased maades, kus keegi sõnagi eesti keelt ei oska?
Meile vastuvõetav inglise keele õpetamine inglise keeles on õpetamine sihtkeeles. Sihtkeeles võib õpetada keelt ennast, aga ka muid teadmisi või oskusi. Siis on selle nähtuse nimeks lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe.
Mis on sihtkeeles õpetamise juures teisti kui tavalises võõrkeeleõppes? Sihtkeeles õpetamine ja õppimine lähtub põhimõttest, et keel on vahend meie mõtete ja vajaduste väljendamiseks, mitte iseseisev uurimisobjekt. Õppes ja õppe tulemusel on oluline sõnumi edastamine ja valmistumine suhtlemiseks, mitte grammatikareeglite tundmine. Sihtkeeles õpetamine ühendab kommunikatiivse keeleõppe meetodite ja strateegiatega, mis iseloomustavad head õpetamispraktikat.
Mis on sihtkeeles õppimisele iseloomulik?
* Olulisim on, et õpetaja loob õppijale tähenduslikke keelekasutusolukordi. Kui on vaja ennast tutvustada, õpitakse seda ennast tutvustades, kui on vaja kohvi tellida, õpitakse seda kohvi tellides. Keeleõpe imiteerib reaalseid, elulisi olukordi, on situatsiooni- ja ülesandepõhine. Õppimist korraldatakse konkreetsete kogemuste kaudu (nt igapäevaste esemete kasutamine ja praktiline tegevus).
* Keelt õpitakse tervikuna, mitte üksikute tähenduseta tükkidena. Ennast tutvustades õpitakse ära terve fraas: Minu nimi on … Et osata öelda ‘minu’, pole tarvis ära õppida sõna ‘mina’ 14 käänet. Õppe algusfaasis ei keskenduta grammatikale – keelt õpitakse seda kasutades, mitte analüüsides. Kui õppijad omandavad püsiväljendeid, omandatakse grammatikaoskusi induktiivselt – keeles esinevaid seaduspärasusi tajudes. Tekste ei õpita pähe – fraasid omandatakse neid tähenduslikes olukordades korduvalt kasutades. Kui uued fraasid korduvad tegevustes või ülesannetes erinevates vormides ja seostes, siis võtab õppija need peagi aktiivsesse kasutusse.
* Sihtkeeles õppimine algab enamasti suulisest kõnest. Kuulamisele-rääkimisele lisandub vähehaaval lugemine-kirjutamine. Päris alguses on oluline pigem arusaamine kui rääkimine. Vead ja eksimine on õppimise loomulik osa, õppimise käivitumiseks isegi hädavajalik. Vigu parandatakse õige keelemudeli esitamise abil, vea ilmnemisel ei katkestata õppija kõnevooru.
* Õppimine rajaneb tegelikul keelel, „päris“ keelel, autentsetel (päriselust) õppematerjalidel või allikatel. Keele allikateks on õpetaja, ümbritsev füüsiline ja sotsiaalne keskkond, kaasõppijad, esemed, helid ja muidugi õppija ise.
* Õppimine toimub mitme meele koostoimes, kuulmisele lisandub nägemine, kaasategemine, tajumine. Oluline on kasutada kõiki meeli kaasavaid abilisi: näitlikustamist iga võimalikul viisil, liikumist, rütmi ja muusikat, miimikat, kehakeelt, žeste. Tundmatu mõiste tähenduse aimamisele aitab kaasa, kui see, millest räägitakse, on seotud kontekstiga, visualiseerimisega.
* Õppimiseks peab olema loodud mugav, pingevaba, turvaline ja suhtlemist soodustav keskkond. Üksteise taga kuklavaates istumine ei ole vastastikuseks suhtlemiseks sobiv, sestap on ka õpperuumid tavaliselt kujundatud nii, et õppijad näevad üksteist. Turvalisus tähendab siinkohal kartmatust proovida, vigu teha või mitte osata. Keeleõppes pole õigeid ja valesid lahendusi, on erinevaid võimalusi eesmärgini (tähenduse loomiseni) jõuda.
* Turvalisus tähendab ka seda, et ümbrus ja kaaslased, tunni tegevused, kohalikud kombed tehakse tuttavaks. Alguseks valitud tegevused ja fraasid/sõnad on just need, mille järgi tunneb õppija igapäevases kasutuses vajadust.
* Keeletunni ülesanded liiguvad jäljendavatelt tegevustelt loovatele tegevustele. Jäljendavad tegevused annavad õppijale mudeli ja hädavajaliku keelepagasi. Loovad tegevused võimaldavad õpitut kasutada ja täiendada uues kontekstis. Keeletundi sobivad paaris- ja rühmatöö, rollimängud, infolüngaga ülesanded, suhtlus- ja arutlusülesanded, probleem- ja loovülesanded, ajurünnak, väitlus – ühesõnaga kõik see, mis õppijat kaasa tegema innustab.
* Väga oluline on keeleõppija teadlikkus oma õppimisest. Õpetaja ülesanne on õppija tähelepanu juhtida mitte ainult keelele, vaid ka õppimisele kui protsessile. Õpetada näiteks kompensatsioonistrateegiaid ehk oskusi toime tulla vähese keeleoskusega, samuti parafraseerimist ehk ümberütlemist, mälutehnikaid, eri allikate kasutamist jne. Sihtkeelses õppes ei ole õppija passiivne informatsiooni vastuvõtja, ta on aktiivne, avaldab oma arvamust, töötab iseseisvalt paaris ja rühmas, kaasvastutab ka ise oma õppimise eest. Selleks on oluline teadvustada õpilastele keelekeskkonna võimalusi, suunata keelt märkama ja kasutama väljaspool keeletundi. Õpilase motivatsioon õppida tekib huvist selle vastu, mida ta keele abil väljendada ja teha suudab.