Mälu

Mälu nõrkuse mõju õppimisele
Individuaalne jõukohastamine on vajalik kõikides õppeainetes, kui esinevad raskused: 

 tähtede ja numbrite omandamisel;
 tähestiku, arvujadade, sh aastaarvude omandamisel;
 nimede, faktide meelespidamisel;
 enam kui 5-sõnaliste ütluste puudulikus mõistmises;
 võõrkeeltes sõnade meeldejätmisel;
 õigekirja kinnistumisel;
 reeglite meelespidamises ja selle õigeaegses rakendamises;
 matemaatiliste faktide, valemite, korratabeli, tehete lahenduskäikude jne omandamises;
 päheõpitava materjali omandamises (aeglane omandamine, kuid kiire unustamine);
 varem õpitu meenutamises.
Soovitatavaid võtteid individuaalseks arendustööks
 Õpitava paremaks meeldejätmiseks vajalike tingimuste loomine: sobivad keskendumistingimused,  elgelt sõnastatud või tajutav eesmärk ülesannete täitmiseks, huvi loomine meeldejätmise vastu, seoste loomine, puhkepauside planeerimine.
 Meelespidamise toetamiseks päeviku kasutamine.
 Õppematerjali omandamise aja ja materjali mahu (sh kodutööde mahu) reguleerimine.
 Töömälu mahtu arvestav materjali liigendamine ja kohandamine (sh lausepikkus).
 Meeldejäetavate juhendite esitamine valdavalt kirjalikult või graafiliselt. Suuliselt esitada lühikesi õpitegevust käivitavaid juhendeid, korrata neid, meenutada juhendit mõne aja möödudes.
 Praktiliste tööde juhised esitada kirjalikult töölehel, suunata nende korduvale lugemisele.
 Ainealaste abimaterjalide kasutamine (korratabel, sõnastikud, valemite kogumikud, ise koostatud ainealane abimaterjal jm). Meenutamise soodustamiseks lisada abimaterjalidesse konkreetsed viited õpikus käsitletavale.
 Iseseisvate ülesannete täitmine graafiliste algoritmide jm abivahendite alusel.
 Tunni algul uue materjali paremaks meeldejätmiseks eelmise tunni materjali kordamine, õpitava materjali seostamine varemõpituga ja teistes ainetes õpitavaga. Meeldejätmiseks on vaja õpetada ja harjutada last looma teda toetavaid individuaalseid seoseid.
 Tunni lõpus kokkuvõtete tegemine ja olulise omandatava teabe meenutamine.
 Verbaalse materjali seostamine näitliku ja skemaatilise materjaliga või isikliku kogemusega. Ainealase sõnavara pidev arendamine (sõnastuse varieerimine, lisaselgitused, ümbersõnastamised).
 Regulaarne kordamine erisuguste seoste loomiseks (muutes rühmitusalust ja üldistusastet). Lähtuda seisukohast, et mõtestamata ja seostamata õpitav materjal ununeb kiiresti.
 Meenutamise suunamine võimalikult konkreetsete küsimuste ja ülesannetega.
 Õppematerjali omandamise toetamine eri meeltega tajumise abil: visuaalne ja verbaalne näitlikustamine, iseseisev lugemine, oma sõnadega ümberjutustamine, praktiline sooritamine jne.
 Märkmete tegemine ja konspekteerimine, olulise aine- või teemaalase teabe värviliselt esiletõstmine.
 Õppematerjali omandamine esmalt häälega, seejärel vaikselt lugedes, küsimustele vastates või jutustades.
 Mäluvõtete õpetamine ja kasutamine:
 mõtestatud kordamine – motoorsete vilumuste, sõnade, faktide jm omandamiseks;
 vaheaegadega kordamine – seaduspärasuste, valemite, luuletuste jms õppimiseks ning kontrolltöödeks ja eksamiteks valmistumisel;
 märksõnade, skeemide, tabelite kasutamine – mõttelünkadega teabe meeldejätmiseks;
 mistahes sõnalise materjali omandamiseks kujutluspiltide loomine; õpitava seostamine situatsioonidega, tegevuste, emotsioonidega; õppematerjali grupeerimine hierarhilistesse kategooriatesse; teabe mõtestamine (kokkusurumine), subjektiivne rühmitamine (alates II kooliastmest).