13. augustil tähistatakse rahvusvahelist vasakukäelisuse päeva. See on hea hetk mõelda, kui palju meie koolikeskkond tegelikult arvestab laste erinevustega.
Vasakukäelisus ei ole puudus ega probleem, mida peaks parandama. Raskused võivad aga tekkida siis, kui õppimise keskkond, töövahendid ja õpetamisviisid on kujundatud peamiselt paremakäeliste vajadustest lähtudes.
Käärid, teritajad, koolilauad ja muud töövahendid võivad vasakukäelise lapse jaoks olla ebamugavad. Ka istumiskoht võib mõjutada kirjutamist: näiteks võivad vasakukäelise ja paremakäelise lapse küünarnukid kirjutamisel kokku puutuda. Mõnikord on lahendus väga lihtne – muuta istekohti või anda lapsele sobiv töövahend.
Kõigepealt märka, siis sekku
Vasakukäelise lapse raskusi võib olla lihtne pidada väheseks oskuseks või harjutamise vajaduseks. Tegelik põhjus võib aga olla hoopis ebasobiv keskkond või tehnika.
Ühes klassiruumis toodud näites märkas õpetaja lapse halba käekirja, kuid lähemalt uurides selgus, et laps oli vasakukäeline ja istus talle ebasobivas kohas. Pärast istumiskoha muutmist paranes ka käekiri.
Seetõttu tasub enne järeldust „laps ei oska“ küsida:
- Kas istumiskoht sobib?
- Kas töövahend sobib?
- Kas lapsele on näidatud sobivat kirjutamistehnikat?
- Kas laps saab paberit ja pliiatsit endale mugavalt paigutada?
Mõnikord vajab laps mitte rohkem harjutamist, vaid teistsugust viisi tegutsemiseks.
Toetamine ei tähenda erikohtlemist
Vasakukäelise lapse toetamine ei tähenda, et ta peaks klassis teistest erinema. Eesmärk on luua keskkond, kus erinevused ei muutuks takistuseks.
Õpetaja saab näiteks:
- võimaldada sobivaid töövahendeid;
- arvestada lapse loomuliku käeasendi ja kirjutamisviisiga;
- valida sobiva istumiskoha;
- näidata tegevusi nii, et neid oleks võimalik mõista mõlema käega tegutsejal;
- anda lapsele võimaluse leida endale sobiv tööviis.
Ka lapsevanem saab palju ära teha. Märka, millist kätt laps loomulikult kasutab, ära sunni teda kätt vahetama ning küsi lihtsalt: „Kas sul on nii mugav?“
Küsimus ei ole ainult vasakukäelisuses
Vasakukäeline laps aitab meil märgata midagi, mis paremakäelisele inimesele võib tunduda täiesti loomulik: see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele.
Sama kehtib õppimise kohta. Mõni laps vajab rohkem aega, mõni visuaalset tuge, mõni liikumist ja mõni lihtsalt teistsugust töövahendit või selgitust.
Seetõttu võiksime küsida mitte ainult:
„Miks laps ei saa hakkama?“
vaid ka:
„Mida saaksime keskkonnas muuta, et laps saaks paremini hakkama?“
Vaata ka videot vasakukäelisusest.
HarTugi mõte tänasel päeval
Vasakukäelisus tuletab meile meelde, et erinevus ei tähenda puudujääki.
Laps ei pea alati rohkem pingutama selleks, et sobituda keskkonda. Mõnikord peab täiskasvanu lihtsalt rohkem märkama.
Kaasatus algab sageli väikestest asjadest: märkamisest, kuulamisest ja kohandamisest.
Mitte: „Tee nii, nagu kõik teised.“
Vaid: „Mis aitaks sinul kõige paremini õppida?“